KARL MARX JA FREIDRICH ENGELS: SAKSA IDEOLOOGIA

Osad: I-A-1 ja 1-A-2

I FEUERBACH: Materialistliku ja idealistliku käsituse vastandlikkus

Nagu saksa ideoloogid teatavad, on Saksamaa viimastel aastatel läbi teinud ainulaadse pöörde. Hegeli süsteemi lagunemisprotsess, mis algas Straussiga, on muutunud ülemaailmseks käärimiseks, millesse on kaasa kistud kõik «mineviku jõud». Üldises kaoses tekkisid võimsad riigid, et kohe jälle kaduda, ilmusid hetkeks kangelased, et julgemad ja võimsamad võistlejad nad jälle pimedusse tagasi paiskaksid. See oli revolutsioon, millega võrreldes Prantsuse revolutsioon on lapsemäng, see oli ülemaailmne võitlus, mille kõrval diadohhide2 võitlus näib tühine. Ennekuulmatu kiirusega tõrjusid ühed põhimõtted välja teised, ühed mõttekangelased järgnesid teistele, ja kolme aastaga — 1842-1845 — oli Saksamaal põhjalikum puhastustöö tehtud kui varem kolme sajandiga. See kõik olevat toimunud puhta mõtte valdkonnas.

Igatahes on siin tegu huvitava sündmusega: absoluutse vaimu roiskumisprotsessiga. Pärast tema viimase elusädeme kustumist lagunesid selle caput mortuum'i? mitmesugused koostisosad, läksid uutesse ühenditesse ja moodustasid uusi aineid. Filosoofiaga tegelejad, kes siiamaani olid elanud absoluutse vaimu ekspluateerimisest, sööstsid nüüd uute ühendite kallale. Suurima usinusega hakkas igaüks neist talle langenud osa turustama. See ei saanud sündida ilma konkurentsita. Algul oli see üsnagi pürjelliku ja soliidse iseloomuga. Hiljem, kui saksa turg oli juba küllastunud ja kaup maailmaturul kõigist ponnistustest hoolimata nõudmist ei leidnud, rikkusid vabrikuline ja ülepaisutatud tootmine, kvaliteedi halvenemine, tooraine võltsimine, etikettide järeletegemine, fiktiivsed ostud, vekslikelmused ja igasuguse reaalse pinna kaotanud krediidisüsteem kogu asja tavalises saksa maneeris ära. Konkurents muutus vihaseks võitluseks, mida nüüd meile üles kiidetakse ja kujutatakse kui maailmaajaloolise tähtsusega pööret, kui kõige suuremate tulemuste ja saavutuste sünnitajat.

Selleks et vääriliselt hinnata seda filosoofilist pettusemängu, "mis isegi auväärse saksa pürjeli rinnas meelepärast rahvustunnet äratab, et kujukalt näidata kogu selle noorhegeliaanide liikumise väiklust ja kohalikku piiratust, eriti aga selleks, et esile tuua tragikoomilist kontrasti nende kangelaste tegelike saavutuste ja nende saavutuste suhtes tehtavate illusioonide vahel, on vaja kogu seda lärmi vaadelda väljaspool Saksamaad paiknevalt positsioonilt.

A. Ideoloogia üldse, eriti saksa ideoloogia

Saksa kriitika ei ole oma viimaste ponnistusteni filosoofia pinnalt lahkunud. Kaugel küll sellest, et oma üldfilosoofilisi eeldusi uurida, on kõik selle kriitika probleemid siiski kasvanud ühe kindla filosoofilise süsteemi, nimelt Hegeli süsteemi pinnal. Mitte ainult tema vastustes, vaid ka tema küsimustes endis oli müstifikatsioon. See sõltuvus Hegelist on põhjus, mispärast ükski neist uuematest kriitikutest pole püüdnudki Hegeli süsteemi igakülgsele kritiseerimisele asuda, kuigi igaüks neist kinnitab, et ta seisab Hegelist kõrgemal. Nende poleemika Hegeli ja üksteise vastu piirdub sellega, et igaüks neist võtab välja Hegeli süsteemi ühe külje ja pöörab selle niihästi kogu süsteemi vastu kui ka teiste poolt väljavõetud külgede vastu. Algul võeti välja Hegeli kategooriad nende puhtal, võltsimatul kujul, nagu substants ja eneseteadvus, hiljem aga labastati neid kategooriaid maisemate nimetustega, nagu «liik», «ainus», «inimene» jne.

Kogu saksa filosoofiakriitika Straussist Stirnerini piirdub religioossete kujutluste kriitikaga. Lähtepunktiks olid tegelik religioon ja teoloogia sõna otseses mõttes. Mis on religioosne teadvus, religioosne kujutlus — seda määratleti edaspidi erinevalt. Progress seisis selles, et näiliselt valitsevad metafüüsilised, poliitilised, õiguslikud, moraalsed ja muud kujutlused arvati samuti religioossete ehk teoloogiliste kujutluste valdkonda, samuti selles, et poliitiline, õiguslik, moraalne teadvus kuulutati religioosseks ehk teoloogiliseks teadvuseks ning poliitiline, õiguslik, moraalne inimene — lõppkokkuvõttes «inimene üldse» — kuulutati religioosseks inimeseks. Eeldati religiooni valitsemist. Vähehaaval kuulutati iga valitsev suhe religioonisuhteks ja muudeti kultuseks — õiguskultuseks, riigikultuseks jne. Kõikjal oli tegemist ainult dogmadega ja dogmadesse uskumisega. Maailma kanoniseeriti järjest suuremas ulatuses, kuni lõpuks auväärne Püha Max võis selle en bloc* pühaks kuulutada ja niiviisi sellele jäädava lõpu teha.

Vanahegeliaanid arvasid, et nad on kõike mõistnud, niipea kui kõik oli viidud Hegeli ühe või teise loogilise kategooria alla. Noor-hegeliaanid kritiseerisid kõike, seades kõige asemele religioossed kujutlused või kuulutades kõik teoloogiliseks, Noorhegeliaanid jagavad vanahegeliaanidega nende usku, et olemasolevat maailma valitsevad religioon, mõisted, üldine. Kuid ühed võitlevad selle valitsemise kui usurpatsiooni vastu, teised aga austavad seda kui midagi seaduslikku. Et need noorhegeliaanid peavad kujutlusi, mõtteid, mõisteid, üldse nende poolt iseseisvaks tehtud teadvuse produkte inimeste ehtsateks ahelateks — just nagu Vanahegeliaanid kuulutasid need inimühiskonna tõelisteks sidemeteks —, siis on arusaadav, et noor-hegeliaanidel tuleb ka võidelda ainult nende teadvuse illusioonide vastu. Et nende fantaasia järgi on inimeste suhted, kõik nende tööd ja tegemised, nende ahelad ja piirid nende teadvuse produktid, siis esitavad noorhegeliaanid täiesti järjekindlalt inimestele moraalse nõude vahetada oma praegune teadvus inimliku, kriitilise ehk egoistliku teadvusega ja kõrvaldada sellega neid ahistavad piirid. See teadvuse muutmise nõudmine viib välja nõudmisele tõlgendada olemasolevat teisiti, seega tunnustada teda teise tõlgenduse kaudu. Noorhegeliaanidest ideoloogid on oma näilikult «maailma vapustavatest» fraasidest hoolimata suurimad konservatuvid. Kõige nooremad nendest on leidnud oma tegevusele õige väljenduse, kui nad väidavad, et võitlevad ainult “fraaside” vastu. Nad unustavad ainult, et nendele fraasidele ei sea nad ise vastu mitte midagi muud kui fraase ja et nad ei võitle sugugi tegeliku, olemasoleva maailma vastu, kui nad ainult selle maailma fraaside vastu võitlevad. Ainsaks tulemuseks, milleni see filosoofiakriitika võis jõuda, olid mõningad, pealegi ühekülgsed usuajaloolised selgitused ristiusu kohta; kõik nende muud väited ainult kaunistavad veelgi nende pretensiooni, et selliste tühiste selgitustega on nad teinud maailmaajaloolisi avastusi. Ühelgi neist filosoofidest pole pähegi tulnud küsida endalt, kuidas saksa filosoofia on seotud saksa tegelikkusega, kuidas nende kriitika on seotud nende enda materiaalse keskkonnaga.

Eeldused, millest me alustame, ei ole meelevaldsed, need ei ole dogmad, vaid on tõelised eeldused, millest võib ainult kujutluses abstraheeruda. Need on tõelised indiviidid, nende tegevus ja nende materiaalsed elutingimused, niihästi need, mis nad leiavad eest juba valmis kujul, kui ka need, mis nad on omaenda tegevusega loonud. Neid eeldusi saab niisiis konstateerida puhtempiirilisel teel. Igasuguse inimajaloo esimene eeldus on muidugi elavate inimindiviidide olemasolu. Esimene konstateeritav asjaolu on järelikult nende indiviidide kehaline organisatsioon ja nende sellest tingitud vahekord ülejäänud loodusega. Me ei saa siin muidugi üksikasjalikult uurida ei inimeste endi füüsilisi omadusi ega neid looduslikke tingimusi - geoloogilisi, oro- ja hüdrograafilisi, klimaatilisi ja muid suhteid, mis nad eest leiavad. Igasugune historiograafia peab lähtuma nendest looduslikest põhialustest ja nende modifikatsioonidest, mis on ajaloo käigus inimeste tegevuse tõttu toimunud.

Inimeste ja loomade vahel võib vahet teha teadvuse, religiooni ja mis tahes muu tunnuse järgi. Nad ise hakkavad end loomadest eristama niipea, kui hakkavad tootma endale elatusvahendeid — selle sammu tingis nende kehaline organisatsioon. Endale vajalike elatusvahendite tootmisega toodavad inimesed kaudselt oma materiaalset elu ennast.

See viis, kuidas inimesed endale elatusvahendeid toodavad, oleneb kõigepealt valmis kujul eest leitavate ja taastoodetavate elatusvahendite endi omadustest. Seda tootmisviisi ei tule käsitada ainult sellest küljest, et see on indiviidide füüsilise olemasolu taastootmine. Pigem on see juba nende indiviidide kindel tegevusviis, nende eluavalduse kindel viis, nende kindel eluviis. Missugune on indiviidide eluavaldus, niisugused on nad ka ise. See, mis nad on, langeb järelikult ühte tootmistegevusega, niihästi sellega, mida nad toodavad, kui ka sellega, kuidas nad toodavad. See, mis indiviidid on, oleneb järelikult nende tootmistegevuse materiaalsetest tingimustest.

See tootmine algab esmakordselt koos elanike arvu kasvuga. See ise eeldab jällegi indiviidide omavahelist suhtlemist [Verkehr]. Selle suhtlemise vormi tingib omakorda tootmine.

Eri rahvuste vastastikused suhted olenevad sellest, kui palju igaüks neist on arendanud oma tootlikke jõude, tööjaotust ja sisemist suhtlemist. See tees on üldtunnustatud. Kuid rahvuse tootmistegevuse ning tema sisemise ja välise suhtlemise arenguastmest ei olene üksnes ühe rahvuse suhtumine teistesse, vaid ka selle rahvuse enda kogu sisemine struktuur. Kui kaugele rahvuse tootlikud jõud arenenud on, seda näitab kõige selgemini tema tööjaotuse arenemise aste. Iga uus tootlik jõud, kuivõrd see ei ole lihtsalt juba seni tuntud tootlike jõudude kvantitatiivne laiendamine (näiteks uute maade ülesharimine), kutsub esile tööjaotuse uue arengu. Tööjaotus ühe või teise rahvuse raamides toob kõigepealt kaasa tööstusliku ja kaubandusliku töö eraldumise põllutööst ning seega linna eraldumise maast ja nende huvide vastandlikkuse. Tööjaotuse edasine areng toob kaasa kaubandusliku töö eraldumise tööstuslikust tööst. Samal ajal arenevad tingituna tööjaotusest nendes eri harudes jällegi eri rühmad ühes või teises tööharus ühiselt tegutsevate indiviidide hulgas. Nende eri rühmade vastastikuse vahekorra tingib põllutöö, tööstusliku töö ja kaubandusliku töö rakendamise viis (patriarhaat, orjus, seisused, klassid). Rohkem arenenud suhtlemise korral ilmnevad needsamad suhted eri rahvuste vahekordades. Tööjaotuse erinevad arenemisastmed on ühtlasi ka erinevad omandivormid, s.o. iga tööjaotuse aste määrab ka indiviidide vastastikuse vahekorra töömaterjali, tööriistade ja töö produkti suhtes.

Esimene omandivorm on hõimuomand. See vastab tootmise arenematule astmele, kus inimesed elatuvad jahipidamisest ja kalapüügist, karjakasvatusest või äärmisel juhul maaharimisest. Viimasel juhtumil eeldab see suure hulga ülesharimata maade olemasolu. Sellel astmel on tööjaotus veel väga vähe arenenud ning piirdub perekonnas olemasoleva loomuliku tööjaotuse edasise laienemisega. Ühiskondlik struktuur piirdub seepärast perekonna laienemisega: patriarhaalsed hõimupealikud, neile alluvad hõimuliikmed, lõpuks orjad. Varjatud orjus perekonnas areneb alles vähehaaval koos rahvastiku ja vajaduste kasvuga ning välissuhete laienemisega nii sõja kui ka vahetuskaubanduse näol.

Teine omandivorm on antiikaegne kogukonna- ja riigiomand, mille tekkimise põhjuseks on mitme hõimu ühinemine kas lepingu või vallutuse teel üheks linnaks ja mille puhul orjus alles jääb. Kogukonnaomandi kõrval areneb juba vallas- ja hiljem ka kinniseraomand, kuid normist kõrvalekalduva ja kogukonnaomandile allutatud vormina. Riigikodanikel on ainult ühine võim oma töötavate orjade üle ja nad on juba seetõttu seotud kogukonnaomandi vormiga. See on aktiivsete riigikodanike ühine eraomandus ja nad on orjade vastasrinnas seistes sunnitud säilitama selle loomulikult tekkinud assotsiatsioonivormi. Sellepärast laguneb kogu sellel rajanev ühiskonna struktuur ja "koos sellega ka rahvavõim sedamööda, kuidas nimelt areneb kinniseraomandus. Tööjaotus on juba rohkem arenenud. Me näeme juba vastandlikkust linna ja maa vahel, hiljem ka vastandlikkust riikide vahel, kellest ühed esindavad linna huve ning teised maa huve; linnades endis aga esineb vastandlikkust tööstuse ja merekaubanduse vahel. Klassisuhted kodanike ja orjade vahel on täielikult välja kujunenud.

Kogu sellele ajalookäsitusele näib vastu rääkivat vallutusfakt. Siiamaani on vägivalda, sõda, rüüstamist, röövmõrva jne. ajaloo tõukejõuks peetud. Me saame siin peatuda ainult peamistel momentidel ja võtame sellepärast kõige rabavama näite: vana tsivilisatsiooni purustamine barbaarse rahva poolt ja kohe selle järel uue, teistsuguse ühiskonnastruktuuri moodustamine (Rooma ja barbarid, feodalism ja gallialased, Ida-Rooma riik ja türklased). Vallutavale barbaarsele rahvale on sõda ise veel, nagu ülalpool juba märgiti, reeglipärane suhtlemisvorm, mida kasutatakse seda agaramalt, mida suurema vajaduse rahvastiku juurdekasv traditsioonilise ja talle ainuvõimaliku primitiivse tootmisviisi tingimustes uute tootmisvahendite järele loob. Itaalias seevastu oli maaomandi kontsentreerumise tõttu (selle põhjuseks oli peale ülesostmise ja võlgadesse langemise ka kättesaamine pärimise teel, sest tollal valitsenud liiderlikkuse ja üsna väheste abielude tagajärjel surid vanad sugukonnad järk-järgult välja ja nende vara läks väheste kätte) ja põllumaa karjamaaks muutmise tõttu (selle põhjuseks oli peale tavaliste, veel tänapäeval toimivate majanduslike tegurite ka kokkuröövitud ja tribuudina saadud vilja sissevedu ning sellest tulenev Itaalia teravilja tarbijate puudumine) vaba rahvastik peaaegu kadunud; orjadki olid pidevalt välja suremas ja neid tuli aina uutega asendada. Orjus jäi kogu tootmise aluseks. Plebeid, kelle koht oli vabade ja orjade vahel, ei jõudnud kaltsak-proletariaadi tasemest iialgi kõrgemale. Üldse jäi Rooma kogu aeg ainult linnaks ja tal oli provintsidega peaaegu ainult poliitiline side, mille võisid muidugi ka katkestada poliitilised sündmused. Eraomanduse arenedes tekivad siin esmakordselt needsamad suhted, mis me taas leiame kaasaegse eraomanduse puhul, ainult et laiemas mastaabis. Ühelt poolt eraomandi kontsentratsioon, mis algas Roomas väga vara (tõenduseks on Liciniuse maaseadus5) ning arenes väga kiiresti kodusõdade ajast peale, eriti keisrite ajal; teiselt poolt plebeiliste väiketalupoegade muutumine seoses sellega proletariaadiks, kelle vahepealne seisund varakate kodanike ja orjade vahel aga ei võimaldanud tal iseseisvalt areneda. Kolmas vorm on feodaalne ehk seisuslik omand. Kui antiikajal oli lähtepunktiks linn ja selle väike ümbrus, siis keskajal oli selleks lähtepunktiks küla. See lähtepunkti muutumine oli tingitud rahvastiku hõredusest ja laialipillatusest suurel maa-alal, kusjuures ka vallutajate juurdevool teda oluliselt ei suurendanud. Vastupidiselt Kreekale ja Roomale algab feodaalne areng seepärast palju laiemal territooriumil, mille roomlaste vallutused ja nendega algul seotud põllutöö levimine oli ette valmistanud. Laguneva Rooma riigi viimased sajandid ja tema langemine barbarite kätte purustasid suure hulga tootlikke jõude; põllutöö tegi vähikaiku, tööstus kiratses turu puudumise tõttu, kaubandus jäi soiku või pandi vägivaldselt seisma, maa- ja linnarahva arv vähenes. Need olemasolevad suhted ja nendest tingitud vallutuse organiseerimise viis arenesid germaanlaste sõjaväelise korra mõjul feodaal-omanduseks. Selle aluseks on nagu hõimu- ja kogukonnaomandi puhulgi jälle teatav ühisus, mille vastasrinnas aga ei ole vahetult tootva klassina orjad, nagu see oli antiikajal, vaid sunnismaised väiketalupojad. Koos feodalismi täieliku väljakujunemisega ilmneb ka antagonism linnade suhtes. Maavalduse hierarhiline struktuur ja sellega seotud relvastatud kaaskondade süsteem andsid aadlile võimu pärisorjade üle. See feodaalne struktuur oli, samuti nagu antiikaja kogukonnaomanduski, assotsiatsioon orjastatud tootva klassi vastu; erinevad olid ainult selle assotsiatsiooni vorm ja vahetutesse tootjatesse suhtumine, sest tootmistingimused olid erinevad. Sellele maavalduse feodaalsele struktuurile vastas linnades korporatiivne omandus, käsitöö feodaalne organisatsioon. Omandus seisis siin peamiselt iga üksikindiviidi töös. Ühinenud rööv-aadli vastu ühinemise paratamatus, vajadus ühiste turuhoonete järele ajal, kui tööstur oli ühtaegu kaupmees, põgenenud ja tolleaegsetesse õitsvatesse linnadesse kokkuvoolanud pärisorjade kasvav konkurents ning kogu maa feodaalne struktuur sünnitasid tsunftid; seetõttu, et mõned käsitöölised, kelle arv jäi rahvastiku kasvades stabiilseks, olid vähehaaval kokku hoidnud väikese kapitali, arenes välja sellide ja õpipoiste süsteem ning linnades kujunes samasugune hierarhia nagu maal.

Omandi peavormiks feodalismi ajal oli niisiis ühelt poolt maaomand koos sellest lahutamatu pärisorjatööga ja teiselt poolt omaenda töö koos sellide tööd valitseva väikekapitaliga. Nende mõlema omandiliigi struktuuri tingisid piiratud tootmissuhted — vähene ja primitiivne maaharimine ning käsitööle rajatud tööstus. Tööjaotust esines feodalismi õitseajal vähe. Igal maal valitses vastandlikkus linna ja maa vahel; seisuslik struktuur torkas küll väga teravalt silma, kuid peale jagunemise vürstideks, aadliks, vaimulikeks ja talupoegadeks maal ning meistriteks, sellideks, õpipoisteks ja peagi ka päevatööliste pööbliks linnas ei olnud mingit tähelepanu väärivat tööjaotust. Maaviljeluses raskendas seda partselleeritud maaharimine, mille kõrvale tekkis talupoegade endi kodutööstus; tööstuses aga polnud käsitööharude piires üldse tööjaotust, nende vahel aga esines seda väga vähesel määral. Tööjaotus tööstuse ja kaubanduse vahel oli vanemates linnades juba varem olemas, uuemates linnades aga arenes see alles hiljem, kui linnad hakkasid üksteisega suhtlema.

Suuremate piirkondade ühteliitmine feodaalseteks kuningriikideks oli vajalik niihästi maa-aadlile kui ka linnadele. Sellepärast oli valitseva klassi — aadli — organisatsiooni eesotsas kõikjal monarh.

Asi seisab niisiis selles: teatud indiviidid, kes teatud viisil tootmistööga tegelevad, astuvad teatud ühiskondlikesse ja poliitilistesse suhetesse. Empiiriline vaatlus peab igal üksikjuhul kogemuste alusel ning ilma igasuguse müstifikatsiooni ja spekulatsioonita avastama ühiskondliku ja poliitilise struktuuri seose tootmisega. Ühiskondlik struktuur ja riik tekivad alati teatud indiviidide eluprotsessist; kuid seejuures ei tule neid indiviide võtta sellistena, kellena nad omaenda või võõra kujutluses võivad näida, vaid sellistena, kes nad tegelikult on, s.o. kuidas nad tegutsevad, materiaalselt toodavad, järelikult kuidas nad on tegevad teatud materiaalsetes ning nende meelevallast sõltumatutes piirides, eeldustes ja tingimustes.

Ideede, kujutluste ja teadvuse loomine on kõigepealt otseselt ühte põimunud inimeste materiaalse tegevusega ja nende materiaalse suhtlemisega, reaalse elu keelega. Inimeste kujutlused, mõtlemine ja vaimne suhtlemine on siin alles nende materiaalsete suhete otsene tulemus. Seesama käib ka vaimse produktsiooni kohta, nagu see avaldub ühe või teise rahva poliitika, seaduste, moraali, religiooni, metafüüsika jne. keeles. Inimesed on oma kujutluste, ideede jne. loojad, kuid need on tõelised, tegutsevad inimesed, kes sõltuvad nende tootlike jõudude kindlast arengust ja sellele vastavast suhtlemisest kuni kõige kaugemate suhtlemisvormideni välja. Teadvus [das Bewuβtsein] ei saa iialgi olla midagi muud kui teadlik olemine [das bewuβte Sein], inimeste olemine aga on nende reaalne eluprotsess. Kui inimesed ja nende vahekorrad osutuvad kogu ideoloogias pea peale pööratuiks otsekui camera obscura's, siis tuleneb see nähtus niisamuti nende elu ajaloolisest protsessist, nagu esemete ümberpööratud kujutised silma võrkkestal tulenevad nende elu vahetust füüsilisest protsessist.

Otse vastupidiselt saksa filosoofiale, mis laskub taevast alla maa peale, tõuseme meie siin maa pealt taevasse, s.o. me ei lähtu sellest, mida inimesed ütlevad, endale ette kujutavad, kujutlevad, me ei lähtu ka ainult sõnades olemasolevatest, mõeldavatest, ettekujutatavatest, kujutletavatest inimestest, et nende juurest tõeliselt olemasolevate inimeste juurde jõuda; meie lähtepunktiks on tõeliselt tegutsevad inimesed ja nende tegelikust eluprotsessist lähtudes me esitame ka selle eluprotsessi ideoloogiliste peegelduste ja kajastuste arengu. Ka udused moodustised inimeste ajus on nende materiaalse, empiiriliselt kindlakstehtava ja materiaalsete eeldustega seotud eluprotsessi paratamatud produktid, omamoodi sublimaadid. Moraal, religioon, metafüüsika ja muud ideoloogia liigid ning nendele vastavad teadvuse vormid kaotavad seega näiliku iseseisvuse. Neil pole ajalugu, neil pole arengut; inimesed, kes arendavad oma materiaalset tootmist ja oma materiaalset suhtlemist, muudavad koos selle oma tegelikkusega ka oma mõtlemist ja oma mõtlemise produkte. Mitte teadvus ei määra elu, vaid elu määrab teadvuse. Esimese käsitusviisi puhul lähtutakse teadvusest, nagu oleks see elusindiviid; teise käsitusviisi puhul, mis vastab tegelikule elule, lähtutakse tegelikest elusindiviididest enestest ja vaadeldakse teadvust ainult kui nende teadvust.

Sellel käsitusviisil ei puudu eeldused. Ta lähtub tegelikest eeldustest, ei unusta neid hetkekski. Tema eeldusteks on inimesed, keda ei võeta mingis fantastilises endassesuletuses ja eraldatuses, vaid oma tegelikus, empiiriliselt vaadeldavas arenguprotsessis, mis kulgeb kindlates tingimustes. Niipea, kui seda aktiivset eluprotsessi kujutatakse, lakkab ajalugu olemast surnud faktide kogum, nagu see on empiirikutel, kes ise on veel abstraktsed, või kujuteldavate subjektide kujuteldav tegevus, nagu see on idealistidel. Seal, kus lakkab spekulatiivne mõtlemine — tegelikus elus —, just seal algabki tegelik, positiivne teadus, inimeste praktilise tegevuse, nende praktilise arenemisprotsessi kujutamine. Lakkavad fraasid teadvusest, nende asemele peab astuma tegelik teadmine. Tegelikkuse kujutamine võtab iseseisvalt filosoofialt tema oleluskeskkonna. Tema asemele võib parimal juhul astuda kokkuvõte kõige üldisematest tulemustest, mida annab inimeste ajaloolise arengu abstraheeritud käsitlus. Nendel abstraktsioonidel pole iseenesest, lahus tegelikust ajaloost, üldse mingit väärtust. Neid võib tarvis minna ainult selleks, et kergendada ajaloolise materjali korraldamist, visandada selle üksikkihtide järjestust. Kuid erinevalt filosoofiast ei anna need abstraktsioonid üldsegi mitte mingit retsepti või skeemi, mille järgi saaks ajaloojärkudele kuju anda. Vastupidi, raskused algavad alles siis, kui hakatakse läbi vaatama ja korraldama materjali, käigu see möödunud ajajärgu või kaasaja kohta, seda tegelikult esitama. Nende raskuste kõrvaldamine on tingitud eeldustest, mida kuidagi ei saa siin anda, vaid mis tulenevad alles iga ajastu indiviidide reaalse eluprotsessi ja nende tegevuse uurimisest. Me toome siin ära mõned neist abstraktsioonidest, mida me kasutame ideoloogia vastu, ja selgitame neid ajaloost võetud näidete põhjal.

[1.] Ajalugu

Me peame igasugustest eeldustest vabade sakslaste puhul kõigepealt konstateerima inimkonna igasuguse eksisteerimise, järelikult ka igasuguse ajaloo esimest eeldust, nimelt eeldust, et «ajaloo tegemiseks» peab inimestel olema võimalus elada.* Eluks aga on tarvis kõigepealt süüa ja juua, elamut, riideid ja veel üht-teist. Esimene ajalooline akt on niisiis nende vajaduste rahuldamise vahendite tootmine, materiaalse elu enda tootmine. Sealjuures on see niisugune ajalooline akt, igasuguse ajaloo põhitingimus, mida tuleb tänapäevalgi, nagu aastatuhandeid tagasi, täita iga päev ja iga tund, et ainult inimestel elu sees hoida. Isegi kui meelelisus piirdub nagu pühal Brunol miinimumiga, näiteks vemblaga, eeldab see ikkagi tegevust, selle vembla tootmist. Igasuguse ajaloolise käsitluse korral on seega esimeseks asjaks arvestada mainitud põhifakti kogu selle tähenduses ja ulatuses ning anda sellele vääriline koht. Teatavasti ei ole sakslased seda iialgi teinud ning sellepärast pole neil ajaloo maist alust ja järelikult ka ühtki ajaloolast iialgi olnud. Prantslased ja inglased, kuigi nad käsitasid selle fakti seost niinimetatud ajalooga äärmiselt ühekülgselt, — nimelt niikaua, kui nad olid poliitilise ideoloogia kütkes, — tegid ikkagi esimesi katseid anda historiograafiale materialistlik alus, kirjutades esmakordselt tsiviilühiskonna, kaubanduse ja tööstuse ajaloo.

Teine fakt seisab selles, et esimene rahuldatud vajadus ise, rahuldamistoiming ja juba omandatud rahuldamisvahend toovad kaasa uusi vajadusi, ja see uute vajaduste sigitamine on esimene ajalooline akt. Sellest nähtub otsekohe, kelle vaimne produkt on sakslaste suur ajalooline tarkus, kelle arvates seal, kus neil positiivne materjal otsa saab ja kus ei ole kohta ei teoloogilisel, ei poliitilisel ega kirjanduslikul mõttetusel, pole ka mingit ajalugu, vaid on ainult «eelajalooline aeg»; sealjuures ei selgitata meile üldse, kuidas sellelt mõttetult «eelajaloolt» päris ajaloole üle minnakse. Kuigi teiselt poolt sööstab nende ajalooline spekulatsioon väga meeleldi selle «eelajaloo» valdkonda, sest nende arvates on nad seal kindlustatud «toore fakti» vahelesegamise eest ja võivad samal ajal anda vaba voli oma spekulatiivsele ihale, luua tuhandeid hüpoteese ja neid ümber lükata.

Kolmas suhe, mis astub ajaloo arengusse kohe algusest peale, on see, et inimesed, kes iga päev uuesti toodavad omaenda elu, hakkavad tootma teisi inimesi, paljunema: see on suhe mehe ja naise vahel, vanemate ja laste vahel, perekond. See perekond, mis oli algul ainuke sotsiaalne suhe, muutub hiljem, kui arvuliselt kasvanud vajadused tekitavad uusi ühiskondlikke suhteid ja kasvanud inimeste arv uusi vajadusi, allutatud suhteks (välja arvatud Saksamaa) ning siis tuleb teda käsitleda ja uurida vastavalt olemasolevatele empiirilistele andmetele, mitte aga vastavalt «perekonna mõistele», nagu seda tavaliselt tehakse Saksamaal.* Muide, neid kolme sotsiaalse tegevuse külge ei tule käsitada kolme eri astmena, vaid just kolme küljena ehk — et sakslastelegi selge oleks — kolme «momendina», mis on ühtaegu eksisteerinud ajaloo algusest peale, esimestest inimestest peale ja mis on ajaloos jõus veel tänapäevalgi.

Niisiis ilmneb elu tootmine — niihästi omaenda elu tootmine töö kaudu kui ka võõra elu tootmine sigitamise kaudu — otsekohe kahekordse suhtena: ühelt poolt loodusliku ja teiselt poolt ühiskondliku suhtena, ühiskondliku suhtena selles mõttes, et selle all mõistetakse paljude indiviidide koostööd, ükskõik millistes tingimustes, millisel viisil ja millisel eesmärgil see toimub. Sellest järeldub, et teatud tootmisviis või teatud tööstusaste on alati seotud teatud koostööviisiga või teatud ühiskondliku astmega, ja see koostööviis ise on «tootlik jõud»; et inimestele kättesaadavate tootlike jõudude kogum tingib ühiskonna seisundi ja et «inimkonna ajalugu» tuleb järelikult alati uurida ning käsitleda seoses tööstuse ja vahetuse ajalooga. Kuid selge on ka see, et Saksamaal pole võimalik sellist ajalugu kirjutada, sest sakslastel puudub selleks mitte ainult käsitusvõime ja materjal, vaid ka «meeleline kindlus»; teispool Reini aga ei saa nende asjade kohta omandada mingeid kogemusi, sest seal ei sünni enam mingit ajalugu. Niisiis ilmneb juba algusest peale inimeste omavaheline materialistlik side, mis on tingitud tootmise vajadustest ja viisist ning on niisama vana kui inimesed ise; see side võtab järjest uusi vorme ja kujutab endast järelikult «ajalugu», vajamata üldse mingi poliitilise või religioosse mõttetuse olemasolu, mis pealegi veel inimesi koos hoiaks.

Alles nüüd, pärast seda kui me oleme juba käsitlenud algsete, ajalooliste suhete nelja momenti, nelja külge, leiame, et inimesel on ka «teadvus».* Kuid ka see ei ole tal «puhta» teadvusena olemas kohe algusest peale. «Vaimul» lasub kohe algusest peale needus: olla «koormatud» mateeriaga, mis esineb siin liikuvate õhukihtide, helide, lühidalt keele kujul. Keel on niisama vana kui teadvus; keel on praktiline, ka teistele inimestele eksisteeriv; alles seega ka mulle endale eksisteeriv tegelik teadvus, ja keel tekib nagu teadvuski alles tarvidusest, hädavajadusest suhelda teiste inimestega. Seal, kus eksisteerib mingi suhtumine, eksisteerib see minu jaoks; loom ei «suhtu» eimiskisse ega «suhtu» üldse. Looma suhtumine teistesse ei eksisteeri talle suhtumisena. Teadvus on seega juba algusest peale ühiskondlik produkt ja jääb selleks, niikaua kui inimesed üldse eksisteerivad. Teadvus on algul muidugi ainult arusaamine meeltega tajutavast lähemast ümbrusest ja arusaamine piiratud seosest teiste isikute ja asjadega, mis paiknevad väljaspool endast teadlikuks saavat indiviidi; samal ajal on ta arusaamine loodusest, mis seisab algul inimeste vastas täiesti võõra, kõikvõimsa ja ligipääsmatu jõuna, millesse inimesed puht looma moodi suhtuvad ja mille võimule nad loomadena alistuvad; see on järelikult puhtloomalik loodusest arusaamine (natuurreligioon).

Siin on kohe näha, et see natuurreligioon ehk see kindel suhtumine loodusesse on tingitud ühiskonna vormist, ja vastupidi. Siin, nagu igal pool mujalgi, avaldub looduse ja inimese identsus ka selles, et inimeste piiratud suhtumine loodusesse tingib nende piiratud suhtumise üksteisesse, nende piiratud suhtumine üksteisesse aga tingib nende piiratud suhtumise loodusesse, ja seda just sellepärast, et ajaloo käik pole loodust peaaegu üldse veel muutnud; teiselt poolt aga teadmine, et ümbritsevate indiviididega on vaja ühendusse astuda, kujutab endast tärkavat arusaamist, et inimene elab üldse ühiskonnas. See tärkav arusaamine on niisama loomalik nagu ühiskondlik elu ise sellel astmel; see on puhtakujuline karjateadvus, ja inimene erineb siin oinast ainult selle poolest, et teadvus asendab tal instinkti või et tema instinkt on teadlik. See oina- ehk hõimuteadvus areneb edasi ja täiustub tootlikkuse tõusu, vajaduste kasvu ja nii ühe kui teise aluseks oleva rahvastiku suurenemise tõttu. Koos sellega areneb tööjaotus, mis esialgu ei olnud midagi muud kui tööjaotus suguaktis, siis aga selline tööjaotus, mis looduslike eelduste (näiteks füüsilise jõu), vajaduste, juhuste jne. jne. tõttu iseenesest toimus ehk «loomulikult tekkis». Tõeliseks tööjaotuseks saab tööjaotus alates hetkest, kui tekib jaotus materiaalseks tööks ja vaimseks tööks.** Sellest hetkest alates võib teadvus tõepoolest ette kujutada, et ta on midagi muud kui olemasolevast praktikast arusaamine, et ta võib tõepoolest midagi kujutleda midagi tegelikku kujutlemata, — sellest hetkest alates on teadvus suuteline maailmast emantsipeeruma ning «puhta» teooria, teoloogia, filosoofia, moraali jne. kujundamisele üle minema. Aga isegi kui see teooria, teoloogia, filosoofia, moraal jne. satuvad vastuollu olemasolevate suhetega, võib see juhtuda ainult seetõttu, et olemasolevad ühiskondlikud suhted on sattunud vastuollu olemasoleva tootliku jõuga. Muide, ühe kindlal rahvuse suhete ulatuses võib see juhtuda ka seetõttu, et vastuolu ei tule esile antud rahvuse piirides, vaid selle rahvuse teadvuse ja teiste rahvuste praktika vahel*, seega ühe või teise rahvuse rahvusliku teadvuse ja üldise teadvuse vahel (nagu see praegu Saksamaal aset leiab). Muide, on täiesti ükskõik, mida teadvus ise ette võtab; kogu sellest pahnast võime järeldada ainult üht, nimelt seda, et need kolm momenti — tootlik jõud, ühiskondlik seisund ja teadvus — võivad sattuda ja peavadki sattuma üksteisega vastuollu, sest tööjaotus teeb võimalikuks ja koguni reaalseks, et vaimne tegevus ja materiaalne tegevus, nauding ja töö, tootmine ja tarbimine langead osaks erinevatele indiviididele; ainult tööjaotuse kaotamisega on võimalik saavutada, et nad üksteisega vastuollu ei satu. On muide endastmõistetav, et «viirastused», «kütked», «kõrgem olend», «mõiste», «kahtlus» on ainult näiliselt isoleeritud indiviidi idealistlik vaimne väljendus, kujutlus, tema kujutlus väga empiirilistest ahelatest ja piiridest, milles elu tootmisviis ning sellega seotud suhtlemisvorm liiguvad.

Koos tööjaotusega, milles sisalduvad kõik need vastuolud ja mille aluseks omakorda on loomulikult tekkinud tööjaotus perekonnas ja ühiskonna jagunemine üksteisele vastandlikeks üksik-perekondadeks, on samal ajal antud ka töö ja selle produktide jaotus, mis on pealegi nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt ebavõrdne; järelikult on antud ka omandus, mille idu ja esialgne vorm on olemas juba perekonnas, kus naine ja lapsed on mehe orjad. Orjus perekonnas, kuigi veel väga primitiivne ja varjatud, on esimene omandus, mis muide ka selles vormis juba täielikult vastab tänapäeva majandusteadlaste definitsioonile, mille järgi omandus on võõra tööjõu käsutamine. Tööjaotus ja eraomandus on muide identsed väljendid: ühel juhul räägitakse tegevuse suhtes sedasama mis teisel juhul tegevuse produkti suhtes.

Edasi on koos tööjaotusega antud ka vastuolu üksikindiviidi või üksikperekonna huvi ja kõigi üksteisega suhtlevate indiviidide ühise huvi vahel; sealjuures eksisteerib see ühine huvi mitte üksnes «üldisena» kujutluses, vaid kõigepealt tööjaotusega hõlmatud indiviidide vastastikuse sõltuvusena tegelikkuses. Ja lõpuks annab tööjaotus meile ka esimese näite sellest, et niikaua kui inimesed elavad stiihiliselt tekkinud ühiskonnas, niikaua kui järelikult eksisteerib lõhe erahuvi ja ühise huvi vahel, niikaua kui järelikult tegevust ei jaotata vabatahtlikult, vaid see toimub stiihiliselt, on inimese oma tegevus talle võõras, vastuseisev jõud, mis teda orjastab, selle asemel et ta seda valitseks. Nimelt niipea kui ilmub tööjaotus, on igaühel oma kindel ainus tegevussfäär, mis on talle peale sunnitud ja millest ta ei pääse: ta on kütt, kalamees või karjane või siis kriitiline kriitik ja peab selleks jääma, kui ta ei taha elatusvahenditest ilma jääda, sel ajal kui kommunistlikus ühiskonnas, kus ükski pole piiratud üheainsa tegevussfääriga, vaid võib end välja arendada mis tahes tööharus, reguleerib ühiskond kogu tootmist ja annab just sellega mulle võimaluse teha täna üht ja homme teist, hommikul jahil käia, pärast lõunat kala püüda, õhtul karjakasvatusega tegelda, pärast õhtusööki kriitikale anduda, nagu mul parajasti tuju on, ilma et minust peaks seetõttu kütt, kalamees, karjane või kriitik saama. See sotsiaalse tegevuse fikseerumine, see meie oma produkti konsolideerumine mingiks asjaliseks jõuks, mis valitseb meie üle, väljub meie kontrolli alt, tõmbab risti peale meie ootustele ja ajab nurja meie arvestused, on peamisi momente ajaloo senises arengus. Just selle vastuolu tõttu erahuvi ja ühise huvi vahel omandab viimane riigina iseseisva vormi, mis on tegelikest üksik- ja üldhuvidest lahutatud, ning ühtaegu näiliku ühisuse vormi. Kuid selle protsessi puhul on reaalseks aluseks iga kord igas perekonna- või hõimukonglomeraadis olemasolevad sidemed, nagu liha ja veri, keel, tööjaotus laiemas ulatuses ja muud huvid, eriti aga, nagu me edaspidi näitame, tööjaotusest tingitud klasside huvid, need klassid aga eralduvad igas sellises inimeste kogumis, kusjuures üks neist valitseb kõigi teiste üle. Sellest järeldub, et igasugune võitlus riigi piirides, võitlus demokraatia, aristokraatia ja monarhia vahel, võitlus valimisõiguse eest jne. jne. ei ole midagi muud kui näilikud vormid, milles toimub eri klasside tegelik võitlus üksteisega (sellest pole saksa teoreetikutel õrna aimu, kuigi ajakirjas «Deutsch-Französische Jahrbücher» ja «Pühas perekonnas»6 neile selleks küllaldaselt juhatust anti). Sellest järeldub veel, et iga võimule püüdlev klass, kui tema võim tingib ka, nagu see proletariaadi puhul on, kogu vana ühiskonnavormi ja üldse kogu võimu kadumise, peab kõigepealt võitma kätte poliitilise võimu, et kujutada oma huvi jälle üldisena, mida ta on sunnitud esimesel hetkel tegema. Just sellepärast, et indiviidid peavad silmas ainult oma erilist huvi, mis ei lange nende seisukohalt ühte nende ühise huviga — üldine aga on üldse ühisuse näilik vorm —, peavad nad seda ühist huvi neile «võõraks» ja neist «sõltumatuks», seega jällegi eriliseks ja omapäraseks «üldiseks» huviks, või siis peavad nad ise kõikuma selle lõhestatuse raamides, nagu see demokraatia puhul toimubki. Teiselt poolt teeb ka nende eriliste huvide, ühiste ja näilikult ühiste huvide vastu alati tegelikult väljaastuvate huvide praktiline võitlus vajalikuks riigi kui näiliku «üldise» huvi praktilise vahelesegamise ja ohjeldava tegevuse. Sotsiaalne jõud, s. o. mitmekordistunud tootlik jõud tekib sellest, et eri indiviidid tööjaotusest tingituna ühiselt tegutsevad, kusjuures see ühine tegevus ise ei ole vabatahtlik, vaid on stiihiline; seetõttu aga ei näi see sotsiaalne jõud neile indiviididele nende endi ühendatud jõuna, vaid mingi võõra, väljaspool neid seisva võimuna, mille kohta nad ei tea, kust see on tulnud ja mis suunas areneb; järelikult ei saa nad enam seda jõudu valitseda, vastupidi, see teeb nüüd läbi terve rea iseloomulikke faase ja arenemisastmeid, mis ei sõltu inimeste tahtest ja käitumisest, vaid mis, ümberpöördult, seda tahet ja käitumist suunavad.

Seda «võõrandumist», rääkides filosoofile arusaadavas keeles, saab muidugi kaotada ainult siis, kui on olemas kaks praktilist eeldust. Et muutuda «talumatuks» jõuks, seega jõuks, mille vastu revolutsioon läbi viiakse, on tarvis, et see võõrandumine muudaks inimkonna enamiku täiesti «omanduseta» inimesteks, kes seisavad samal ajal olemasoleva rikkuse ja hariduse maailma vastasrinnas, need mõlemad tingimused aga eeldavad tootliku jõu suurt kasvu, selle kõrget arenemisastet. Teiselt poolt on see tootlike jõudude arenemine (millega ühtlasi on juba antud inimeste maailmaajaloolise, mitte aga kohaliku olemise empiiriline eksistents) absoluutselt vajalik praktiline eeldus ka sellepärast, et selle puudumisel võtab maad ainult üldine vaesus; koos hädavajadusega aga peaks, jälle algama võitlus vajalike asjade pärast ja järelikult peaks taastuma kogu vana jälkus. Edasi, see arenemine on vajalik eeldus sellepärast, et ainult tootlike jõudude universaalse arenemisega seatakse sisse inimeste universaalne suhtlemine, mistõttu ühelt poolt «omanduseta» massi olemasolu ilmneb üheaegselt kõigi rahvaste juures (üldine konkurents) — kõik need rahvad muutuvad sõltuvaks pööretest teiste rahvaste juures —, ja lõpuks tulevad antud kohaga piiratud indiviidide asemele maailmaajaloolised, empiiriliselt universaalsed indiviidid. Ilma selleta l) võiks kommunism eksisteerida ainult kohaliku nähtusena, 2) suhtlemise jõud ise ei saaks areneda universaalsete ja seepärast talumatute jõududena, need jääksid koduste ja ebausuga ümbritsetud «asjaolude» staadiumi, ja 3) igasugune suhtlemise laienemine kaotaks kohaliku kommunismi. Kommunism on empiiriliselt võimalik ainult olukorras, kus valitsevad rahvad tegutsevad «korraga», üheaegselt, mis eeldab tootliku jõu universaalset arengut ja sellega seotud ülemaailmset suhtlemist7. Kuidas muidu saaks näiteks omandusel üldse olla ajalugu ja kuidas saaks ta eri vorme võtta, kuidas saaks näiteks maaomandus olemasolevatest eri tingimustest olenevalt areneda Prantsusmaal partsellivormist selle tsentraliseerumiseks väheste kätte, Inglismaal aga väheste kätte tsentraliseerumisest partsellivormiks, nagu see tänapäeval tõepoolest aset leiab? Või millest tuleb see, et kaubandus, mis ei ole ju midagi muud kui eri indiviidide ja maade saaduste vahetus, valitseb nõudmise ja pakkumise vahekorra tõttu kogu maailma üle — see vahekord, mis ühe inglise majandusteadlase sõnade järgi ürgse saatusena hõljub maa kohal ning nähtamatu käega jagab inimestele õnne ja õnnetust, asutab riike ja purustab neid, tekitab rahvaid ja sunnib neid kaduma —, sel ajal kui baasi, eraomanduse kaotamisega, tootmise kommunistliku reguleerimisega, mis kaotab võõrandatuse inimeste suhtumises omaenda produktisse, muutub nõudmise ja pakkumise vahekorra võim olematuks ning inimesed saavad vahetuse, tootmise, oma vastastikuse suhtumise viisi jälle oma võimusesse? Kommunism ei ole meie seisukohalt olukord, mis on vaja maksma panna, ega ideaal, mille järgi tegelikkus peab end seadma. Meie nimetame kommunismiks tegelikku liikumist, mis kaotab praeguse olukorra. Selle liikumise tingimused tulenevad praegu olemasolevast eeldusest. Muide, üksnes oma tööst elavate inimeste massi olemasolu — sellise massilise tööjõu olemasolu, kes on kapitalist või oma vajaduste piiratudki rahuldamise võimalusest ära lõigatud ning on sellepärast iseloomustatav juba mitte ainult selle töö enda kui kindla eluallika ajutise kaotusega, vaid ka üldse täiesti ebakindla seisundiga — see kõik eeldab konkurentsi tõttu maailmaturu olemasolu. Proletariaat saab eksisteerida niisiis ainult maailmaajaloolises mõttes, just nagu kommunism kui tema aktsioon saab üldse esineda ainult “maailmaajaloolise» eksistentsina. Indiviidide maailmaajalooline eksistents aga tähendab sellist indiviidide eksisteerimist, mis on vahetult seotud maailma ajalooga.

Suhtlemisvorm, mille kõigil seni esinenud ajalooastmetel on tinginud tootlikud jõud ja mis neid omakorda tingib, on tsiviilühiskond, mille eelduseks ja aluseks on, nagu juba ülalöeldust järeldub, lihtperekond ja liitperekond, niinimetatud hõimuolustik; tsiviilühiskonna lähem määratlus sisaldub ülalöeldus. Juba siin on näha, et see tsiviilühiskond on kogu ajaloo tõeline kolle ja areen ning et senine, tegelikke suhteid põlastav ning kõlavate peamiste ja riikliku tähtsusega aktsioonidega piirduv ajalookäsitus on absurdne.

Tsiviilühiskond hõlmab kogu indiviidide materiaalset suhtlemist tootlike jõudude kindla arenemisastme raamides. Ta hõlmab kogu antud astme kaubandus- ja tööstuselu ning ületab sel määral riigi ja rahvuse piirid, kuigi teiselt poolt peab ta väljaspool esinema jällegi rahvusena ning seespool korraldama end riigina. Sõna «tsiviilühiskond» tekkis XVIII sajandil, kui omandussuhted olid juba antiik- ja keskaegsest kogukondlikkusest [Gemeinwesen] vabanenud. Kodanlik ühiskond [bürgerliche Geselischaft] kui niisugune areneb alles koos kodanlusega; kuid sama nimetusega** on pidevalt tähistatud vahetult tootmisest ja suhtlemisest arenevat ühiskondlikku organisatsiooni, mis kõigil aegadel moodustab riigi ja igasuguse muu idealistliku pealisehituse baasi.

[2.] Teadvuse tootmisest

Senises ajaloos on kahtlemata empiiriline fakt ka see, et üksikindiviidid, sedamööda kuidas nende tegevus võttis maailmaajaloolise ulatuse, sattusid ikka rohkem neile võõra jõu võimu alla (selle surves nägid nad siis ka niinimetatud maailmavaimu jne. sepitsusi), kusjuures see jõud muutub järjest massilisemaks ja avaldub lõppkokkuvõttes maailmaturuna. Kuid niisama empiiriliselt on põhjendatud ka see, et selle saksa teoreetikutele nii saladusliku jõu hävitab kehtiva ühiskonnakorra kukutamine kommunistliku revolutsiooni teel (sellest allpool) ja sellega identne eraomanduse kaotamine; sealjuures saab iga üksikindiviid vabaks sedamööda, kuidas ajalugu täielikult muutub maailma ajalooks. Et indiviidi tegelik vaimne rikkus oleneb tervenisti tema tegelike suhete rikkusest, see on ülalöeldust selge. Alles seeläbi vabanevad üksikindiviidid mitmesugustest rahvuslikest ja kohalikest raamidest, nad loovad praktilise sideme kogu maailma tootmistegevusega (ka vaimse tootmisega) ja omandavad võime kasutada seda kogu maakera igakülgset toodangut (kõike seda, mis inimesed on loonud). Igakülgne sõltuvus, see indiviidide maailmaajaloolise koostöö loomupärane vorm, muudetakse kommunistliku revolutsiooni tulemusena kontrolliks ja teadlikuks valitsemiseks jõudude üle, mis olid inimeste vastastikusest mõjust sündinud, kuid näisid siiamaani neile täiesti võõraste jõududena, mis neid valitsesid. Seda vaadet võib jällegi käsitada spekulatiiv-idealistlikult, s. o. fantastiliselt kui «liigi enesesünnitamist» («ühiskond kui subjekt»), kujutleda üksteisele järgnevate ja omavahel seotud indiviidide rida üheainsa indiviidina, kes realiseerib enesesünnitamise saladuse. Siin ilmneb, et kuigi indiviidid üksteist nii füüsiliselt kui vaimselt loovad, ei loo nad siiski iseennast ei püha Bruno mõttetuse vaimus ega «Ainsa», «loodud» inimese mõttes.

See ajalookäsitus seisab niisiis selles, et just vahetu elu materiaalsest tootmisest lähtudes vaadelda tegelikku tootmisprotsessi ning käsitada selle tootmisviisiga seotud ja selle poolt sünnitatud suhtlemisvormi — seega tsiviilühiskonda selle eri astmetel — kogu ajaloo alusena; seejärel on vaja kujutada tsiviilühiskonna tegevust riigina ning seletada tema kaudu kõiki teadvuse teoreetilisi produkte ja vorme, religiooni, filosoofiat, moraali jne. jne. ning jälgida, kuidas nad sellest alusest tekivad, mis võimaldab muidugi kujutada kogu protsessi tervikuna (ja sellepärast ka selle protsessi eri külgede vastastikust toimet). Erinevalt idealistlikust käsitusest ei otsi see ajalookäsitus igal ajajärgul mingit kategooriat, vaid jääb pidevalt tegeliku ajaloo pinnale, ei seleta praktikat ideede kaudu, vaid seletab ideelisi moodustisi materiaalse praktika kaudu ning jõuab seetõttu ka tulemuseni, et teadvuse vorme ja produkte ei saa kaotada vaimse kriitikaga, nende lahustamisega «eneseteadvuses» või nende muutmisega «kummituseks», «viirastuseks», «veidruseks» jne., vaid ainult sellega, et praktiliselt purustatakse reaalsed ühiskondlikud suhted, millest need idealistlikud riukad on tekkinud, — et mitte kriitika, vaid revolutsioon on nii ajaloo kui ka religiooni, filosoofia ja igasuguse muu teooria tõukejõud. See ajalookäsitus näitab, et ajalugu ei lõpe tema lahustumisega «eneseteadvuses» nagu «vaim vaimust», vaid et iga tema aste leiab eest mingi materiaalse tulemuse, mingi tootlike jõudude summa, mingi ajalooliselt tekkinud vahekorra inimeste ja looduse vahel ning indiviidide eneste vahel, leiab eest igale põlvkonnale tema eelkäijatelt pärandatavad tootlikud jõud, kapitalid ja olukorrad, mida ühelt poolt uus põlvkond küll muudab, kuid mis teiselt poolt kirjutavad talle ette tema enda elutingimused ja annavad talle kindla arenemissuuna, erilise iseloomu; et järelikult olukorrad loovad inimesi samasugusel määral, nagu inimesed loovad olukordi. See tootlike jõudude, kapitalide ja sotsiaalsete suhtlemisvormide summa, mille iga indiviid ja iga põlvkond millegi antuna eest leiab, on selle reaalne alus, mida filosoofid kujutasid endale ette «substantsina» ja «inimese olemusena», mille nad jumalaks tegid ja mille vastu võitlesid; selle reaalse aluse toimet ja mõju inimeste arenemisele ei vähenda karvavõrdki asjaolu, et need filosoofid «eneseteadvusena» ja «Ainsana» selle vastu mässu tõstavad. Need elutingimused, mis eri põlvkonnad eest leiavad, otsustavad ka, kas ajaloos perioodiliselt korduvad revolutsioonilised vapustused on küllalt tugevad, et kogu olemasoleva alust purustada; ja kui neid üldise pöörde materiaalseid elemente — nimelt ühelt poolt teatavaid tootlikke jõude ning teiselt poolt väljakujunenud revolutsioonilist massi, kes tõuseb üles mitte üksnes senise ühiskonna üksikute külgede vastu, vaid ka senise «elu tootmise» enda vastu, selle aluseks olnud «kogutegevuse» vastu — ei ole olemas, siis, nagu seda tõestab kommunismi ajalugu, on praktilise arengu seisukohalt täiesti tähtsusetu, kas selle pöörde idee on juba sada korda mainimist leidnud.

Kogu senine ajalookäsitus on selle ajaloo tõelise aluse kas täielikult arvesse võtmata jätnud või siis näinud selles ainult kõrvalist asja, millel ei ole ajaloo käiguga mingit sidet. Sellepärast tuli ajaloo kirjutamisel alati lähtuda temast väljaspool paiknevast mastaabist; elu tegelik tootmine näis eelajaloolisena, sel ajal kui ajalooline näis igapäevasest elust lahutatuna, maailmast väljaspool ja maailmast kõrgemal asuvana. Inimeste vahekord loodusega on seega ajaloost välja jäetud, millega tekitatakse looduse ja aja-ajaloo vastandlikkus. See käsitus võis seepärast ajaloos näha ainult peamisi ja riikliku tähtsusega poliitilisi aktsioone ning religioosset, üldse teoreetilist võitlust, ja ühe või teise ajalooepohhi kujutamisel pidi ta jagama selle epohhi illusioone. Kui näiteks mõni epohh kujutleb, et tema määravad puht «poliitilised» või «religioossed» motiivid, kuigi «religioon» ja «poliitika» on ainult selle epohhi tegelike motiivide vormid, siis võtab tema ajalookirjutaja selle arvamuse omaks. Nende teatud inimeste «ettekujutus», nende «kujutlus» oma tegelikust praktikast muudetakse ainumääravaks ja aktiivseks jõuks, mis nende inimeste praktikat valitseb ja määrab. Kui India ja Egiptuse elanike seas esinev tööjaotuse primitiivne vorm tekitab nende rahvaste pigis ja religioonis kasti-korra, siis usub ajaloolane, et kastikord on see jõud, mis selle primitiivse ühiskonnavormi sünnitas. Sel ajal kui prantslased ja inglased hellitavad vähemalt poliitilist illusiooni, mis tegelikkusele ikkagi kõige lähemal seisab, liiguvad sakslased «puhta vaimu» vallas ja teevad religioossest illusioonist ajaloo tõukejõu. Hegeli ajaloofilosoofia on kogu selle saksa historiograafia viimane, oma «puhtaima väljenduse» saavutanud vili; selle historiograafia järgi ei seisa kogu asi reaalsetes, isegi mitte poliitilistes huvides, vaid puhastes mõtetes, mis paistavad hiljem ka pühale Brunole «mõtete» reana, milledest üks teise ära sööb ja lõpuks «eneseteadvuses» kaob.* Veel järjekindlam on püha Max Stirner, kes ei tea kogu tegelikust ajaloost mitte kui midagi ja kellele ajaloo käik paistab lihtsalt «rüütli»-, röövli- ja tondiloona, mille ilmutustest ta võib pääseda muidugi ainult «uskmatuse» kaudu. See käsitus on tegelikult religioosne: ta näeb usklikus inimeses alginimest, kellest kogu ajalugu lähtub, ning asendab oma kujutluses tegeliku elatusvahendite ja elu enda tootmise religioosse fantaasiate tootmisega. Kogu see ajalookäsitus koos selle lagunemisega ning sellest tekkivate kahtluste ja kõhklustega on ainult sakslaste rahvuslik asi ja pakub ainult kohalikku huvi Saksamaale; selline on näiteks tähtis ja viimasel ajal korduvalt arutatud küsimus: kuidas siis õigupoolest «jumalariigist inimeste riiki pääseda», just nagu oleks see «jumalariik» kunagi eksisteerinud kuskil mujal kui kujutluses, kõrgesti koolitatud härrad aga poleks kogu aeg enda teadmata elanud «inimeste riigis», kuhu nad nüüd teed otsivad, ja just nagu teaduslik meelelahutus — seda ta aga ainult on oma püüdega seletada selle teoreetilise pilvetaguse maailma kurioosset iseloomu — ei seakski, vastupidi, oma ülesandeks tõestada, et see pilvetagune maailm on tekkinud tegelikest maistest suhetest, üldse on neil sakslastel alati tegemist sellega, et olemasolevat mõttetust seletada mõne teise veidrusega, s. o. eeldada, et kogu sellel mõttetusel on mingi eriline mõte, mis tuleb leida, sel ajal kui tegemist on ainult sellega, et need teoreetilised sõnakõlksud olemasolevatest tegelikest suhetest lähtudes ära seletada. Nende sõnakõlksude tegelik, praktiline kaotamine, nende kujutluste kõrvaldamine inimeste teadvusest saavutatakse, nagu juba öeldud, olude muutmisega, mitte aga teoreetiliste deduktsioonidega. Inimhulkade, seega proletariaadi jaoks pole neid teoreetilisi kujutlusi olemas, järelikult pole neid tema suhtes ka vaja kaotada, ja kui neil hulkadel on kunagi mõningaid teoreetilisi kujutlusi — näiteks religioon — ka olnud, siis on need olude sunnil juba ammu kaotatud.

Mainitud küsimuste ja lahenduste puhtrahvuslik iseloom ilmneb ka selles, et need teoreetikud täie tõsidusega usuvad, nagu oleksid mitmesugused pettekujutlused, nagu «jumalinimene», «Inimene.» jne., eri ajaloojärke juhtinud; püha Bruno jõuab isegi väiteni, et ainult «kriitika ja kriitikud on teinud ajalugu». Ja kui need teoreetikud võtavad ise käsile ajaloolised konstruktsioonid, hüppavad nad kogu minevikust suurima kiirusega üle, siirduvad «mongolluselt» otsekohe tõeliselt «sisukale» ajaloole, nimelt «Hallische Jahrbücher'i» ja «Deutsche Jahrbücher'i»8 ajaloole ning Hegeli koolkonna üldiseks nääklemiseks mandumise ajaloole. Kõik teised rahvused, ja kõik tegelikud sündmused unustatakse ära, theatrum mundi** piirdub Leipzigi raamatulaadaga ning «Kriitika», «Inimese» ja «Ainsa» vastastikuste vaidlustega. Kui meie teoreetikud kunagi võtavadki käsile tõelised ajalooteemad, näiteks XVIII sajandi ajaloo, siis annavad nad ainult kujutluste ajaloo, mis on nende kujutluste aluseks olevatest faktidest ja praktilistest protsessidest lahti rebitud, ja ka selle ajaloo kirjutamisel on nende ainsaks eesmärgiks kujutada vaadeldavat aega ebatäiusliku eelastmena, tõeliselt ajaloolise aja, seega saksa 1840.—1844. aasta filosoofilise võitluse aja alles algelise eelkäijana. Sellele eesmärgile — kirjutada mineviku ajalugu, et mõne ebaajaloolise isiku ja tema fantaasia kuulsust seda eredamasse valgusesse seada — vastab siis see, et nad üldse ei maini tõeliselt ajaloolisi sündmusi, isegi poliitika tõeliselt ajaloolist vahelesegamist ajaloo käiku, selle asemel aga annavad jutustuse, mis ei rajane uuringutel, vaid meelevaldsetel konstruktsioonidel ja kirjanduslikul keelepeksul, nagu seda tegi püha Bruno oma nüüd juba unustatud XVIII sajandi ajaloos. Need kõrgelennulised ja upsakad mõtetega kaubitsejad, kes enda arvates igasugustest rahvuslikest eelarvamustest lõpmatult kõrgemal seisavad, on tegelikult rahvuslikus suhtes veel palju kitsarinnalisemad kui õllepoefilistrid, kes unistavad Saksamaa ühtsusest. Nad ei tunnista teiste rahvaste tegusid ajaloolisteks, nad elavad Saksamaal, Saksamaast ja Saksamaa jaoks, nad teevad Reini laulust9 vaimuliku laulu ning vallutavad Elsassi ja Lotringi, varastades Prantsuse riigi asemel paljaks prantsuse filosoofia ning saksastades Prantsuse provintside asemel prantsuse mõtteid. Härra Venedey on kosmopoliit püha Bruno ja Maxiga võrreldes, kes teooria maailmavalitsemise lipu all kuulutavad Saksamaa maailmavalitsemist. Kogu sellest analüüsist on näha ka, millisel määral eksib Feuerbach, kui ta («Wigand's Vierteljahrsschrift», 1845, 2. kd.)10 «ühiskondliku inimese» kvalifikatsiooni abil kuulutab enese kommunistiks, muudab selle kvalifikatsiooni inimese kui niisuguse predikaadiks ning usub niisiis, et sõna «kommunist», mis olemasolevas maailmas teatud revolutsioonilise partei pooldajat tähendab, on võimalik jälle lihtsaks kategooriaks muuta. Kogu Feuerbachi deduktsioon inimeste vastastikuse vahekorra küsimuses viib välja ainult selle tõestamisele, et inimesed on üksteisele vajalikud ja on seda alati olnud. Ta tahab teadlikkust sellest tõsiasjast maksma panna, tahab järelikult, nagu teisedki teoreetikud, saavutada ainult õige arusaamise olemasolevast faktist, sel ajal kui tõelise kommunisti ülesanne seisab selles, et see olemasolev kukutada. Me tunnistame muide täielikult, et Feuerbach, kui ta püüab saavutada arusaamist just sellest tõsiasjast, läheb nii kaugele, nagu teoreetik üldse minna saab, lakkamata olemast teoreetik ja filosoof. Iseloomulik aga on see, et püha Bruno ja püha Max seavad Feuerbachi kujutluse kommunistist otsekohe tõelise kommunisti kohale, mida tehakse osalt juba selleks, et nad saaksid ka kommunismiga võidelda nagu «vaimuga vaimust», nagu filosoofilise kategooriaga, nagu võrdse vastasega, püha Bruno aga teeb seda ka veel pragmaatilistest huvidest lähtudes. Näitena olemasoleva tunnistamisest ja ühtaegu selle mittemõistmisest, mis Feuerbachi ikka veel ühendab meie vastastega, meenutame seda kohta «Tuleviku filosoofias», kus ta väidab, et mingi asja või inimese olemine on ühtaegu tema olemus, et mingi loom- või inimindiviidi teatud olemasolu tingimused, eluviis ja tegevus on see, milles tema «olemus» tunneb end rahuldatuna. Iga erandit käsitatakse siin selgesti õnnetusjuhtumina, ebanormaalsusena, mida ei saa muuta. Kui järelikult miljoneid proletaarlasi nende elutingimused sugugi ei rahulda, kui nende «olemine» ei vasta vähimalgi määral nende «olemusele», siis — vastavalt mainitud kohale — on see paratamatu õnnetus, mida tuleb rahulikult taluda. Kuid need miljonid proletaarlased või kommunistid mõtlevad hoopis teisiti ja tõestavad seda omal ajal, kui nad praktiliselt, revolutsiooni teel viivad oma «olemise» vastavusse oma «olemusega». Sellistel juhtudel ei räägi Feuerbach seepärast iialgi inimese maailmast, vaid päästab end iga kord põgenemisega välise looduse valdkonda, ja sealjuures sellise looduse valdkonda, mis ei ole veel allutatud inimeste võimule. Kuid iga uue leiutisega, tööstuse iga edusammuga kistakse sellest valdkonnast ära uus tükk, ja see pinnas, millel võrsuvad näited Feuerbachi selliste teeside jaoks, aheneb niisiis järjest. Piirdume ühe teesiga: kala «olemus» on tema «olemine», vesi. Jõekala «olemus» on jõevesi. Kuid see vesi lakkab olemast tema «olemus», see muutub juba tema olemasoluks ebasobivaks keskkonnaks, niipea kui see jõgi allutatakse tööstusele, niipea kui ta on värvainetest ja muudest heitmetest saastatud, niipea kui teda hakkavad kündma aurulaevad, niipea kui tema vesi juhitakse kanalitesse, kus kala võib oma olemasoluks vajalikust keskkonnast ilma jääda lihtsalt vee juurdevoolu lõpetamise tagajärjel. Kõigi selliste vastuolude kuulutamine paratamatuks ebanormaalsuseks ei erine õigupoolest sellest lohutusest, mida püha Max Stirner jagab rahulolematutele, rääkides, et see vastuolu on nende endi vastuolu, see halb olukord on nende endi halb olukord, kusjuures nad võivad kas sellega leppida või jätta omaenda rahulolematuse enda teada või siis fantaasias tõsta mässu selle olukorra vastu. Niisama vähe erineb see Feuerbachi kontseptsioon ka püha Bruno etteheitest: need õnnetud olukorrad tulenevat sellest, et need, keda õnnetus on tabanud, takerdusid «substantside» sõnnikus, jõudmata «absoluutse eneseteadvuseni» ja tunnetamata neid halbu suhteid kui vaimu oma vaimust. Tegelikult seisab ka praktilistele materialistidele — seega kommunistidele — kogu asi selles, et olemasolevat maailma revolutsioneerida, praeguse olukorra vastu praktiliselt välja astuda ja seda muuta. Kui Feuerbachil selliseid vaateid vahetevahel ka leida võib, siis ei ületa need iialgi üksikaimuste piire ning avaldavad tema üldisele maailmavaatele liiga vähe mõju, et neis võiks näha midagi rohkemat kui arenemisvõimelist idu. Meelelise maailma «käsitus» piirdub Feuerbachil ühelt poolt vaid kaemusega sellest maailmast ja teiselt poolt vaid aistinguga: Feuerbach räägib «inimesest kui niisugusest», mitte aga «tegelikust ajaloolisest inimesest». «Inimene kui niisugune» on tegelikkuses «sakslane». Esimesel juhul, kaemuses meelelisest maailmast, satub ta paratamatult asjadele, mis räägivad tema teadvusele ja tema tundmusele vastu, rikuvad tema eeldatud kõigi meelelise maailma osade, eriti aga inimese ja looduse harmooniat.* Selle takistuse kõrvaldamiseks peab ta abi otsima mingist kahekordsest kaemusest, mis asub tavalise, ainult «nina all olevat» nägeva kaemuse ja kõrgema, filosoofilise, asjade «tõelist olemust» nägeva kaemuse vahepeal. Ta ei märka, et teda ümbritsev meeleline maailm ei ole sugugi vahetult igavesest ajast antud, alati endaga võrdne asi, vaid et see on tööstuse ja ühiskondliku olukorra produkt, pealegi selles mõttes, et see on ajaloo produkt, terve rea põlvkondade tegevuse tulemus, kelledest igaüks seisis eelmise põlvkonna õlgadel, arendas edasi tema tööstust ja tema suhtlemisviisi ning muutis tema sotsiaalset korda, nagu seda muutunud vajadused nõudsid. Isegi kõige lihtsama «meelelise veendumuse» objektid on talle antud ainult tänu ühiskonna arenemisele, tööstusele ja kaubanduslikule suhtlemisele. Kirsipuu, nagu peaaegu kõik viljapuud, hakkas meie vööndis teatavasti levima alles mõni sajand tagasi tänu kaubandusele ning on seega Feuerbachi «meelelisele veendumusele» antud ainult tänu sellele teatava ühiskonna tegevusele teataval ajal.

Muide, asjade sellise käsituse korral, kui neid võetakse niisugustena, nagu nad tegelikult on ja kuidas nad tekkisid, jõuab iga sügavamõtteline filosoofiline probleem, nagu seda allpool veel selgemini näidatakse, üsna lihtsalt välja mingile empiirilisele faktile. Selline on näiteks tähtis inimese ja looduse vahekorra küsimus (või koguni, nagu Bruno ütleb (lk. 110), küsimus «vastandlikkusest looduses ja ajaloos», nagu oleksid need kaks teineteisest lahutatud «asja», nagu poleks inimesel alati tegemist ajaloolise looduse ja loodusliku ajalooga), millest on tekkinud kõik «mõõtmatult kõrged teosed» «substantsist» ja «eneseteadvusest». See küsimus langeb iseenesest ära, kui silmas pidada, et kurikuulus «inimese ühtsus loodusega» on tööstuses esinenud alati ning muutunud igal ajastul, olenevalt tööstuse väiksemast või suuremast arengust, samuti nagu inimese «võitlus» loodusega, mille tulemuseks on tema tootlike jõudude areng vastaval baasil. Tööstus ja kaubandus, eluks vajalike vahendite tootmine ja vahetamine tingivad omalt poolt eri ühiskonnaklasside jaotuse, grupeerumise ning on omakorda oma tegevuse vormides sellest tingitud. Ja nii tulebki välja, et Feuerbach näeb ainult vabrikuid ja masinaid näiteks Manchesteris, kus sada aastat tagasi võis näha üksnes vokke ja kangaspuid, või siis leiab ainult karjamaid ja soid Rooma Campagnas, kus ta Augustuse ajal leidnuks vaid viinamarjaaedu ja Rooma kapitalistide villasid. Feuerbach räägib eriti loodusteaduse kaemusest, ta mainib saladusi, mis on arusaadavad ainult füüsiku ja keemiku silmale, aga kus oleks loodusteadus ilma tööstuse ja kaubanduseta? Isegi see «puhas» loodusteadus saab ju oma eesmargi, nagu ka oma materjali, alles tööstuse ja kaubanduse kaudu, inimeste meelelise tegevuse tõttu. See tegevus, see pidev meeleline töö ja looming, see tootmine on nii kindel alus kogu meelelisele maailmale, nagu see praegu eksisteerib, et kui need kas või aastakski katkeksid, näeks Feuerbach tohutuid muutusi mitte üksi looduse maailmas, vaid üsna pea poleks enam ka kogu inimmaailma ja tema enda kaemusvõimet, koguni tema enda eksistentsi. Muidugi säilib sealjuures välise looduse prioriteet ja muidugi ei ole see kõik rakendatav algsete, generatio aequivoca* läbi tekkinud inimeste suhtes. Kuid sellel vahetegemisel on mõtet üksnes niivõrd, kuivõrd inimeses nähakse midagi niisugust, mis erineb loodusest. Pealegi pole see inimkonna ajaloole eelnev loodus see loodus, milles Feuerbach elab, see loodus, mida tänapäeval — välja arvatud vahest üksikud Austraalia uuema päritoluga korallisaared — kusagil enam ei eksisteeri, järelikult ei eksisteeri ka Feuerbachi jaoks.

Feuerbachil on küll «puhaste» materialistidega võrreldes see suur eelis, et ta tunnistab ka inimese «meeleliseks objektiks»; kuid rääkimata sellest, et ta käsitab inimest ainult kui «meelelist objekti», mitte aga kui «meelelist tegevust», sest ta jääb ka siin teooria valda ega käsitle inimesi nende antud ühiskondlikus seoses, nende olemasolevates elutingimustes, mis on teinud neist selle, mida nad tegelikult on, — rääkimata sellest ei jõua Feuerbach iialgi reaalselt eksisteerivate, tegevate inimesteni, vaid jääb abstraktsiooni «inimene» juurde peatuma ning piirdub ainult sellega, et tunnistab «tegelikku, individuaalset, lihalikku inimest» tunde valdkonnas, s. t. ta ei tunne mingeid muid «inimese inimlikke vahekordi inimesega» peale armastuse ja sõpruse, pealegi idealiseeritud kujul. Ta ei kritiseeri praegusi elusuhteid. Ta ei jõua niisiis iialgi selleni, et käsitada meelelist maailma kui teda moodustavate indiviidide elavat, meelelist kogutegevust, ning on seepärast sunnitud, kui ta näiteks tervete inimeste asemel näeb trobikonda näärmetiisikust põdevaid, ületöötanud ja tuberkuloosihaigeid näljarotte, abiks võtma «kõrgema kaemuse» ja ideaalse «tasandamise liigis», seega idealismi tagasi langema just seal, kus kommunistlik materialist näeb niihästi tööstuse kui ka ühiskondliku korra ümberkujundamise paratamatust ja ühtaegu tingimust.

Niivõrd kui Feuerbach on materialist, jääb ajalugu tema vaateväljast kõrvale; ja niivõrd kui ta hakkab käsitlema ajalugu, pole ta üldse materialist. Materialism ja ajalugu on tal teineteisest täiesti lahku kistud, mis muide on juba ülalöeldust selge. Ajalugu ei ole midagi muud kui üksikpõlvkondade järgnemine üksteisele, kellest igaüks kasutab talle kõigilt eelnenud põlvkondadelt üle tulnud materjale, kapitale ja tootlikke jõude; seetõttu jätkab antud põlvkond ühelt poolt pärandiks saadud tegevust täiesti muutunud oludes, teiselt poolt aga muudab vanu olusid täiesti muudetud tegevusega. See aga võimaldab asja spekulatiivselt väänata nii, nagu oleks hilisem ajalugu varema ajaloo eesmärk, nagu oleks näiteks Ameerika avastamise põhieesmärgiks olnud teed rajada Prantsuse revolutsioonile. Sellega saab ajalugu oma erilised eesmärgid ja muutub mingiks «isikuks teiste isikute kõrval» (nagu nendeks on «Eneseteadvus», «Kriitika», «Ainus» jne.). Tegelikult aga see, mida tähistatakse sõnadega: varema ajaloo «otstarve», «eesmärk», «idu», «idee», ei ole midagi muud kui abstraktsioon hilisemast ajaloost, abstraktsioon sellest aktiivsest mõjust, mida varem ajalugu hilisemale avaldab.

Mida laiema ulatuse võtavad selle arengu käigus üksteist mõjutavad üksiksfäärid, mida rohkem kaob üksikrahvuste algne eraldatus täiustatud tootmisviisi, suhtlemise ja seetõttu eri rahvuste vahel stiihiliselt tekkinud tööjaotuse tulemusena, seda suuremal määral muutub ajalugu maailma ajalooks. Näiteks kui Inglismaal leiutatakse masin, mis jätab Indias ja Hiinas leivata loendamatu hulga töölisi ning kujundab põhjalikult ümber kogu nende riikide eksisteerimisvormi, siis saab sellest leiutusest maailmaajalooline fakt; samuti tõendasid suhkur ja kohv XIX sajandil oma maailmaajaloolist tähtsust sellega, et nende saaduste puudus, mille Napoleoni kontinentaalsüsteem oli esile kutsunud, viis sakslased Napoleoni-vastasele ülestõusule ja kujunes seega kuulsusrikaste 1813. aasta vabadussõdade reaalseks aluseks. Sellest järeldub, et see ajaloo muutumine maailma ajalooks ei ole «eneseteadvuse», maailmavaimu või mõne muu metafüüsilise tondi mingisugune abstraktne tegu, vaid on täiesti materiaalne, empiiriliselt tõestatav asi, nimelt selline asi, mille tõenduseks on iga indiviid, nagu ta on, sööb, joob ja riietub.

Valitseva klassi mõtted on igal ajajärgul valitsevad mõtted. See tähendab, et klass, kes kujutab endast ühiskonna valitsevat materiaalset jõudu, on samal ajal ka tema valitsev vaimne jõud. Klass, kelle käsutuses on materiaalse tootmise vahendid, käsutab ühtlasi ka vaimse tootmise vahendeid, nii et valitsevale klassile on üldiselt allutatud ka nende mõtted, kellel puuduvad vaimse tootmise vahendid. Valitsevad mõtted ei ole midagi muud kui valitsevate materiaalsete suhete ideeline väljendus, kui mõtetena väljendatud valitsevad materiaalsed suhted; järelikult nende suhete väljendus, mis teevadki selle ühe klassi valitsevaks, järelikult selle klassi võimu mõtted. Indiviididel, kes moodustavad valitseva klassi, on muu hulgas ka teadvus, seega nad mõtlevad; kuivõrd nad valitsevad kui klass ja määravad antud ajaloojärgu kogu selle ulatuses, teevad nad seda endastmõistetavalt kõigil selle ajaloojärgu alade, seega valitsevad ka mõtlevate olenditena, mõtete tootjatena, reguleerivad oma aja mõtete tootmist ja jaotust; see aga tähendab, et nende mõtted on ajajärgu valitsevad mõtted. Näiteks sellisel maal, kus antud ajal käib kuningavõimu, aristokraatia ja kodanluse vahel vaidlus võimu pärast, kus võim on niisiis jagatud, seal on valitsevaks mõtteks õpetus võimu jagamisest, millest räägitakse kui «igavesest seadusest».

Tööjaotus, milles me juba eespool (lk.[30-33]) leidsime ühe senise ajaloo peamise jõu, ilmneb nüüd ka valitsevas klassis vaimse töö ja materiaalse töö jaotusena, nii et selle klassi raamides esineb üks osa selle klassi mõtlejatena (need on tema aktiivsed, üldistusteks võimelised ideoloogid, kes teevad oma peamiseks elatusallikaks selle, et nad kujundavad välja selle klassi illusioonid iseenese kohta), samal ajal kui teised suhtuvad nendesse mõtetesse ja illusioonidesse passiivsemalt ning on, valmis neid vastu võtma, sest tegelikult on just nemad selle klassi aktiivsed liikmed ja neil on vähem aega teha endile illusioone ja mõtteid iseenese kolita. Selle klassi selline lõhenemine võib kasvada isegi teatud vastandlikkuseks ja vaenuks mõlema osa vahel, mis aga iseenesest ära langeb iga praktilise kollisiooni puhul, kui klassi ennast ähvardab oht, kui kaob isegi näilisus, nagu poleks valitsevad mõtted valitseva klassi mõtted ja nagu oleks neil võim, mis erineb selle klassi võimust. Revolutsiooniliste mõtete olemasolu teatud ajajärgul eeldab juba revolutsioonilise klassi olemasolu, mille eeldustest on vajalik juba eespool ära öeldud (lk [32-35]).

Kui aga ajaloolise liikumise käsitlemisel valitseva klassi mõtted lahutatakse valitsevast klassist, kui need tehakse iseseisvaks, kui jäädakse selle juurde, et antud ajajärgul valitsesid ühed või teised mõtted, arvestamata sealjuures nende mõtete tootmise tingimusi ja nende tootjaid, kui järelikult jäetakse täielikult kõrvale nende mõtete aluseks olevad indiviidid ja ajalooline olukord, siis võib näiteks öelda, et aristokraatia valitsemise ajal valitsesid mõisted au, ustavus jne., kodanluse valitsemise ajal aga mõisted vabadus, võrdsus jne. Sellised illusioonid loob endale üldiselt valitsev klass ise. See ajalookäsitus, mis eriti XVIII sajandist peale on kõigile ajaloolastele omane, põrkab paratamatult nähtusele, et valitsema pääsevad ikka abstraktsemad mõtted, seega mõtted, mis ikka rohkem võtavad üldisuse kuju. Nimelt on iga uus klass, kes enne teda valitsenud klassi asendab, juba oma eesmärgi saavutamiseks sunnitud kujutama oma huvi kõigi ühiskonnaliikmete ühise huvina, seega — abstraktselt väljendades — andma oma mõtetele üldisuse vormi, kujutama neid ainumõistlikena, üldkehtivama. Revolutsiooni teostav klass ei esine algusest peale klassina juba seepärast, et ta teise klassi vastasrinnas on, vaid kogu ühiskonna esindajana; ta näib ühiskonna kogumassina, vastukaaluks üheleainsale, valitsevale klassile.* Seda sellepärast, et algul on tema huvi tõepoolest veel enam-vähem seotud kõigi ülejäänud, mittevalitsevate klasside ühise huviga, ei ole seniste suhete surve all jõudnud veel areneda eri klassi erihuviks. Selle klassi võit tuleb seepärast kasuks ka paljudele indiviididele ülejäänud klassidest, kes ei pääse võimule, kuid ainult niivõrd, kuivõrd see võit võimaldab neil indiviididel nüüd tõusta valitseva klassi ridadesse. Kui prantsuse kodanlus kukutas aristokraatia võimu, võimaldas ta paljudel proletaarlastel sellega proletariaadist kõrgemale tõusta, kuid ainult niivõrd, kuivõrd nad kodanlasteks muutusid. Alus, millele iga uus klass oma võimu rajab, on seepärast laiem alusest, millele tugines seni valitsenud klassi võim; seevastu areneb hiljem seda teravamalt ja sügavamalt ka vastandlikkus mittevalitseva klassi ja valitsema pääsenud klassi vahel. Nendest mõlemast asjaolust tingituna taotleb mittevalitseva klassi võitlus uue valitseva klassi vastu omakorda senise ühiskonnakorra veelgi otsustavamat, radikaalsemat eitamist, kui seda võisid teha kõik senised võimule pürginud klassid.

Kogu see näivus, nagu oleks kindla klassi võim ainult teatavate mõtete võim, kaob muidugi iseenesest, niipea kui klasside võim lakkab üldse olemast ühiskonnakorra vorm, niipea kui järelikult pole enam vaja kujutada erihuvi üldise huvina või «üldist» valitsevana. Pärast seda kui valitsevad mõtted on valitsevatest indiviididest ja kõigepealt tootmisviisi antud astmest tekkinud suhetest lahutatud ja sellega jõutud järeldusele, et ajaloos valitsevad alati mõtted, on väga kerge nendest mitmesugustest mõtetest abstraheerida «mõte üldse», idee jne. kui selline, mis valitseb ajaloos, ning käsitada seega kõiki neid üksikmõtteid ja mõisteid ajaloos areneva mõiste kui niisuguse «enesemääramistena». Siis on ka loomulik, et kõiki inimsuhteid võidakse tuletada inimese mõistest, kujutletavast inimesest, inimese olemusest, «Inimesest». Seda ongi spekulatiivne filosoofia teinud. Hegel ise tunnistab «Ajaloofilosoofia» lõpus, et ta «käsitles ainuüksi mõiste progressi» ning kujutas ajaloos “tõelist teodiiket” (lk. 446). Nüüd võib jälle tagasi tulla «mõiste» tootjate juurde, teoreetikute, ideoloogide ja filosoofide juurde ning jõuda järeldusele, et filosoofid, mõtlejad kui niisugused on ajaloos ammust aega valitsenud; selle järelduse, nagu me nägime, ütles välja juba Hegel. Kogu see kunsttükk, millega püütakse tõestada vaimu ülemvõimu (Stirneril hierarhiat) ajaloos, piirdub niisiis kolme järgmine võttega.

Nr. l. Valitsevate indiviidide mõtted, kusjuures need indiviidid valitsevad empiirilistel põhjustel, empiirilistes tingimustes ja materiaalsete indiviididena, tuleb nendest valitsevatest indiviididest lahutada ja seega tunnistada mõtete või illusioonide valitsemist ajaloos.

Nr. 2. Selles mõtete valitsemises on tarvis luua mingi kord, tõestada mingi müstilise seose olemasolu üksteisele järgnevate valitsevate mõtete vahel. Selle saavutamiseks käsitatakse neid «mõiste enesemääramistena» (see on võimalik sellepärast, et need mõtted on oma empiirilise aluse kaudu tõepoolest üksteisega seotud ning et ainuüksi mõtetena võetult muutuvad nad eneseeraldamisteks, mõtlemisega sünnitatud erinevusteks).

Nr. 3. Selle «iseennast määrava mõiste» müstilise välimuse kõrvaldamiseks muudetakse ta mingiks isikuks — «Eneseteadvuseks» — või siis, et näidata end ehtsa materialistina, reaks isikuteks, kes esindavad «mõistet» ajaloos, «mõtlejateks», «filosoofideks», ideoloogideks, kelles omakorda nähakse ajaloo loojaid, «valvurite nõukogu», valitsejaid.* Niiviisi kõrvaldatakse ajaloost kõik materialistlikud elemendid, ja siis võib oma spekulatiivsele ratsule rahumeeli vaba voli anda. Samal ajal kui igapäevases elus oskab iga shopkeeper väga hästi vahet teha selle vahel, mis keegi ütleb end olevat ja mis ta tegelikult on, ei ole meie historiograafia selle labase arusaamani veel jõudnud. Ta usub iga ajastut sõnapealt, mida see endast ise räägib ja ette kujutab.

Seda Saksamaal valitsenud ajaloomeetodit ning põhjust, mispärast see meetod valitses peamiselt seal, tuleb seletada, lähtudes selle meetodi seosest üldse kõigi ideoloogide illusioonidega, näiteks juristide, poliitikategelaste (kaasa arvatud praktiliste riigimeeste) illusioonidega, nende tüüpide dogmaatilistest unistustest ja vassingutest. Nende praktilise ühiskondliku positsiooniga, nende tegevusalaga ja olemasoleva tööjaotusega saab seda meetodit üsna lihtsalt seletada.

Kõiv Marxist (kokkuvõte)

Marxi arvates on maailmaajaloo liikumapanijateks tootlikud jõud. Vaidleb Hegelile selles mõttes vastu, et mitte ideed ei määra olemist, vaid vastupidi, materiaalsusest tulenevad mõtlemine, ideoloogiad, arusaamad. Põhisüsteem on baas ja pealisehitus. Baas on siis TJ, pealisehituseks aga riik, selle ideoloogiad, religioon ning filosoofia. Koos moodustavad need ühtse formatsiooni, mis muutub vastavalt tootlike suhete arenemisele. Ka pealisehitus võib mingil määral baasi mõjutada, kuid mitte väga oluliselt. Et tootmine pidevalt areneb, peavad arenema ka formatsioonid. Inimesed tahavad aina rohkem, nii tootmine kasvab, kuni lõpuks jääb senine formatsioon ajale jalgu ning ei suuda kasvavat nõudlust enam täita. Siis peavadki tootmissuhted muutuma ning tuleb peale järgmine formatsioon. Eristab viit põhilist: ürgkogukond, orjandus, feodalism, kapitalism ja kommunism. Eriliigiks loeb veel (vähemalt mõnes teoses) Aasia tüüpi tootmist (kastikord vms). Ülemkihtidesse suhtub phmtl halvasti, sest need võtavad reaalsetelt tootjatelt lisaväärtuse ära ning parasiteerivad sisuliselt selle peal. On kaks vastandlikku klassi: rõhujad-omanikud ning rõhutud-tootjad, kelle vahel peaks käima e-v pidev klassivõitlus. Kui olud halvenevad, siis klassivõitlus ägeneb ning viib lõpuks formatsiooni vahetuseni. Kommunismiga saabub aga õnneaeg, sest siis kaob riik, sunnimehhanism ja kõik elavad taas võrdselt, ainult et palju paremal tasemel kui samuti suht võrdsel ürgkommunismi(=kogukonna) ajal. See ongi ajaloo lõppeesmärk, sisuliselt ka lõpp. Seega, küllaltki Hegeli-sarnane skeem, ent muutujad on teised.